Ehk siis katusekorter, mille üle võib ainult õnnelik olla. Korterit üürides oled ideaalne üüriline, kui üürid korteri vähemalt aastaks, käid üürijaga kohvi joomas, korterit vaatamas, lepingut sõlmimas, politseis registreerimas ja siis sisse kolimas. Politseis registreerimine on põnev. Kuigi selle eesmärk on eelkõige anti-terrorism ja kogu muu halb asi, mis võib sinuga korteris juhtuda, siis see tähendab Marialuisa jutu järgi nädalast kodus passimist, et politsei saaks sinu kohalolekus ja olemasolekus veenduda. Dios mio!
Leidsin lõpuks korteri Collegio Carlo Albertos seinakuulutusi läbi sirvides. Neid oli seal umbes 20-30 ja 1 neist oli inglise keeles. Helistasin sinna oma standardjutuga, kuidas ma tahan korterit kohe, ainult kolmeks kuuks ja väga palju ei tahaks maksta. Teisel pool vastas väga hästi inglise keelt kõnelev mees. Juba järgmisel päeval sain korterisse, skippisime tõsisemad lepingud ja muud formaalsused. Maksin esimese kuu üüri kohe sullis ära ja sain kiita - unistuste üüriline. Tegemist oli õnneks perega, kus naine oli ameeriklane ja mees itaallane. Mulle sobis!
Korter on katusekorter. Akendeks on kaks katuses paiknevat avaust. Korteris on üks suur tuba väikese kööginurgaga. Sellel korteril on iseloomu. Mu lemmik on pliidi safety feature - pliit ei lähe tööle, kui selle all oleva kapi uks on kinni. Alumisel korrusel elab üks koer, kes iga õhtu kell 11 haukuma hakkab - selle järgi saan kella kontrollida. Boiler on täpselt nii suur, et jooksvat sooja vett jätkub ca 5-ks minutiks :)
Aga ma ei kurda, see on umbes ainuke korter Moncalieris, mis mu muudele tingimustele vastas ja üürile andjad on väga kenad. Lisaks asub korter koolist ca 1 km kaugusel - aadressiks Via Cernaia 29, korteri numbrit veel ei tea.
Itaallased sorteerivad väga hoolsalt prügi. See on lausa muljetavaldav. Iga maja juures, sh tänavatel, on erinevat värvi prügikastid ja inimesed on üsna hoolikad. Sain täna ühelt itaallaselt põhjaliku koolituse, mis materjal kuhu kasti käib.
Siinoleku üks rõõmustavaid sündmusi senini juhtus aga tänu Toomasele ja Maritile, kelle toetusel kutse Itaaliasse üldse sain. Nad andsid minu kasutusse Eesti stiilis kohvimasina, millega saab päris "pikka" Eesti stiilis kohvi teha + filtrid, mida siin leidub ainult ülisuurtes või saksa-pärastes poodides. Mul on ülihea meel, sest kuigi mulle Itaalia kohvi meeldib, siis itaallased ei tea mitte midagi sellest, kuidas kohvitassi saatel 30 minutit Postimeest lugeda. Peale õhtust pesto-pastat kikerhernestega ongi nüüd aeg masin podisema lasta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar