Eelmisel õhtul näitas pererahvas mulle oma lemmik-pizzakat. Lubasin arve eest hoolitseda, kuna nad on mind iga õhtu-hommik tasuta toitnud ning 13-eurose ööpäevase öömaja hinna sisse see tõenäoliselt hästi ära ei taha mahtuda. Õhtuti on suvalised tänava-pealsed pizzeriad puupüsti rahvast täis, tõenäoliselt seotud suhtelise odavusega. Pizzad on kvaliteedi poolest vähemalt samaväärsed Tartu Dolce Vita omadega, hinnad on aga mdalamad (pizzade hinnad algasid 5-st eurost ja lõppesid 9-10-ga). Ma ei jõudnud enda oma ära süüa ja hommikul oli süda ikka veel pizza suurusest paha. Joogid on aga see-eest kallimad: õlu ca 4 eurot, vesi 2 eurot.
Peale õhtusööki rääkisin neile elukorraldusest Eestis, eelkõige meie e-riigist ja asjaajamisest laiemalt. Ei ole palju öeldud, et nad olid šokeeritud. Jäi mulje, et nende jaoks oli tegemist Asimovi Robotist inspireeritud ulmejutuga, kuna see pole võimalik, et ma saan Itaalias olles hääletada, oma elukohta registreerida, pangas käia, makse deklareerida jne.
Sain sellele täna kinnitust. Itaalias korterit üürides või tihti ka hotellis tuba võttes on igaühel vaja nö Fiskaalkoodi. Kuigi ma olen püüdnud aru saada, miks ja mis see on, siis seletused on pehmelt öeldes segased. Igatahes on tegemist koodiga, mis antakse igaühele, kes tahab Itaalias lepinguid sõlmida. Selle järgi (mingil viisil kuidagi) kontrollitakse kuskil maksude laekumist (ei usu väga!). Fiskaalkoodi saamiseks tuleb täita ära blankett, mille saad kohalikust regionaalsest agentuurist. See sisuliselt asendab isikutunnistust. Ehk siis long-story-short: Itaalias tuleb taotleda isikutunnistus, aga selleks, et tehinguid teha, tuleb selle isikutunnistuse alusel taotleda fiskaalkood. Seisin täna ca 1h järjekorras, et oma passi koopia ja täidetud blankett üle anda. Sain vastu oma fiskaalkoodi, mille generaatoreid on terve internet täis (abiks hotellide broneerimisel netis).
Ma siiani ei saa aru, miks seda ei saa internetis teha. Nagu ka mitte midagi muud Itaalias. Selle kõige kõrval on Eesti absoluutne paradiis, asjaajamise mõttes vähemalt. Ma rääkisin, kuidas me Eestis dokumente allkirjastame ning näitasin neile digiallkirja, rääkisin neile, kuidas enamus inimesi räägib inglise keelt, kuidas käivitamisel on programm lastele programmeerimise õpetamiseks, kuidas Eestist tuleb Skype, kuidas me saame mõne tunniga ettevõtte asutada ning kuidas meil on terve Euroopa parim elektrilaadurite võrgustik ja igas metsas Internet. Näitasin neile mõned videod Eestist, mis näppu juhtusid:
Ja teine:
Kõlama jäid Vincenzo sõnad: "When this come to Itali, Maria Luisa and me are died".
Olin sellel õhtul Eesti üle ülimalt uhke.
Rääkisin neile, et meil on palgad madalamad kui Skandinaavia riikides ning seetõttu paljud inimesed lähevad välismaale kehvema töö peale, kui nad Eestis saaksid ning paljud jäävad välismaale kas alatiseks või on pikka aega oma perekonnast lahus.
Vincenzo arvas selle peale, et Itaalias on perekond ja kodu nii tähtis, et isegi rasketel aegadel hoiab pere kokku. Pigem võetakse teine töökoht ja näritakse kuidagi läbi. See on midagi, mida eestlastel oleks itaallastelt õppida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar