Ehk siis katusekorter, mille üle võib ainult õnnelik olla. Korterit üürides oled ideaalne üüriline, kui üürid korteri vähemalt aastaks, käid üürijaga kohvi joomas, korterit vaatamas, lepingut sõlmimas, politseis registreerimas ja siis sisse kolimas. Politseis registreerimine on põnev. Kuigi selle eesmärk on eelkõige anti-terrorism ja kogu muu halb asi, mis võib sinuga korteris juhtuda, siis see tähendab Marialuisa jutu järgi nädalast kodus passimist, et politsei saaks sinu kohalolekus ja olemasolekus veenduda. Dios mio!
Leidsin lõpuks korteri Collegio Carlo Albertos seinakuulutusi läbi sirvides. Neid oli seal umbes 20-30 ja 1 neist oli inglise keeles. Helistasin sinna oma standardjutuga, kuidas ma tahan korterit kohe, ainult kolmeks kuuks ja väga palju ei tahaks maksta. Teisel pool vastas väga hästi inglise keelt kõnelev mees. Juba järgmisel päeval sain korterisse, skippisime tõsisemad lepingud ja muud formaalsused. Maksin esimese kuu üüri kohe sullis ära ja sain kiita - unistuste üüriline. Tegemist oli õnneks perega, kus naine oli ameeriklane ja mees itaallane. Mulle sobis!
Korter on katusekorter. Akendeks on kaks katuses paiknevat avaust. Korteris on üks suur tuba väikese kööginurgaga. Sellel korteril on iseloomu. Mu lemmik on pliidi safety feature - pliit ei lähe tööle, kui selle all oleva kapi uks on kinni. Alumisel korrusel elab üks koer, kes iga õhtu kell 11 haukuma hakkab - selle järgi saan kella kontrollida. Boiler on täpselt nii suur, et jooksvat sooja vett jätkub ca 5-ks minutiks :)
Aga ma ei kurda, see on umbes ainuke korter Moncalieris, mis mu muudele tingimustele vastas ja üürile andjad on väga kenad. Lisaks asub korter koolist ca 1 km kaugusel - aadressiks Via Cernaia 29, korteri numbrit veel ei tea.
Itaallased sorteerivad väga hoolsalt prügi. See on lausa muljetavaldav. Iga maja juures, sh tänavatel, on erinevat värvi prügikastid ja inimesed on üsna hoolikad. Sain täna ühelt itaallaselt põhjaliku koolituse, mis materjal kuhu kasti käib.
Siinoleku üks rõõmustavaid sündmusi senini juhtus aga tänu Toomasele ja Maritile, kelle toetusel kutse Itaaliasse üldse sain. Nad andsid minu kasutusse Eesti stiilis kohvimasina, millega saab päris "pikka" Eesti stiilis kohvi teha + filtrid, mida siin leidub ainult ülisuurtes või saksa-pärastes poodides. Mul on ülihea meel, sest kuigi mulle Itaalia kohvi meeldib, siis itaallased ei tea mitte midagi sellest, kuidas kohvitassi saatel 30 minutit Postimeest lugeda. Peale õhtust pesto-pastat kikerhernestega ongi nüüd aeg masin podisema lasta.
kolmapäev, 24. september 2014
teisipäev, 16. september 2014
F1
Vincenzo viis mind Porta Nuova rongijaama juba kella 5 paiku, kuna 5.50 pidi väljuma rong Milaanosse. Plaanisin minna Monzasse veidi varem, et näha ka madalama klassi sarju - esimene sõitjate paraad algas kohaliku aja järgi juba kell 8.
Unesegaduses ja esimest korda Itaalias rongiga sõites jäi segaseks, kus ja millal pilet tuleb registreerida. Pileti ostmine on iseenesest ülilihtne - rongijaamas on piletiautomaadid ning suhteliselt lihtsa vaevaga saab osta paar kuud kehtiva pileti. Eeldasin, et sarnaselt bussidele ja trammidele saab rongis oma pileti tempel-aparaadis registreerida (bussis ja trammis registreeritud pilet kehtib 90 minutit ning sellega võid reisida erinevaid liine kasutades, rongipilet kehtib 6 tundi). Suur oli üllatus, kui erinevaid vaguneid pidi kolades ei õnnestunud leida kohta, kus oma pilet registreerida.
Mingi hetk selgus, et pilet tuleb registreerida perroonide juures asuvates (märkamatuks jäävates) väikestes kollastes piletiaparaatides ehk siis enne rongi astumist, ma sain sellest aru juba mõnikümmend km Torinost väljas olles. Mõtlesin kontrolörile pika ja põhjaliku stoori, kuidas mul pilet registreerimata jäi (registreerimata pileti eest saab trahvi ca 40-50 eur). Hiljem kuulsin, et neid väga sinu stoori ei huvita ja ka välismaalased saavad täie rauaga trahvi. Õnneks olin Itaalias - st hommikuti kedagi väga töömeeleolus vist ei kohta (sh kontrolöre). Mul on siiani kasutada üks pilet Milaanosse. Pilet Torino-Milano maksis 12 euri.
Monza ja Milaano rongijaama vaheline transport oli hästi korraldatud. Iga 30 minuti tagant viis spetsiaalne rong F1 fänne Monzasse. Pilet edasi-tagasi 4 euri. Kohapealne info jagamine ei olnud hästi korraldatud. Kohe rongijaama juures oli sissepääs teatud tribüünidele, minu tribüün asus kahjuks raja teises otsas, mistõttu pidin alustuseks ca 5 km mööda Monza tänavaid kõmpima.
Monza linn ise on äärmiselt motospordi-hõnguline. Ringrada ümbritseb vanaaegse välimusega kiviaed, kõikjal on kõvasti rohelust. Monza linn on võrdlemisi väike ning muud peale ringraja seal eriti vaadata ei ole.
Ostsin oma pileti üks päev enne etappi. Tuleb välja, et ametlikult kodulehelt ostes tehakse viimastel päevadel allahindlusi täitmata tribüünidele kohtade müümiseks. Niiviisi sain tribüünipileti (originaalhinnaga 165 EUR) 100 EUR eest, kusjuures tavasissepääs oli 80 EUR (ilma ekraani ja istekohata).
Show ise oli võimas. Jõudsin rajale ca kell 9, nii et nägin ära nii GP2 võistluse, Porsche Supercupi kui ka F1 sõidu. Kõige rohkem elamusi pakkus F1, kuna masinad olid kiiremad ning võistlus oluliselt pikem. Kuigi kaasaegsed mootorid ei ole enam nii häälekad, on elamus siiski võimas. Sõidu lõppedes ronisin üle aedade, et teiste kümnete tuhandetega mööda rada jalutada.
Kohapealsed hinnad polnud liiga ulmelised (lennujaamadele jäävad alla). Vee sai 1 EUR eest, midagi süüa hinnaga 3-10 EUR.
Rajalt äraminek oli kohutav. Kui rongid saabusid Monzasse iga poole tunni tagant, siis nad ka lahkusid Monzast iga poole tunni tagant. Hämmastav, et korraldajad seda ära ei jaganud, et kui sõit läbi saab, siis kõik need kümned tuhanded inimesed tahavad korraga ära minna. Veetsin 2,5h järjekorras päikese käes kõrbedes, ei olnud lõbus. Eriti kui mu kõrval erakordselt ebameeldivad austraallased ja inglased äärmiselt rassistlikku, roppu ja rumalat juttu ajasid.
Torinosse jõudsin tagasi õhtul kell 21 ja sõitsin kõigis trammides ja bussides täiega jänest, sest kõik piletimüügipunktid olid tol ajal kinni. Lootsin, et itaallased ei viitsi ka õhtul pileteid kontrollida, töötas.
Unesegaduses ja esimest korda Itaalias rongiga sõites jäi segaseks, kus ja millal pilet tuleb registreerida. Pileti ostmine on iseenesest ülilihtne - rongijaamas on piletiautomaadid ning suhteliselt lihtsa vaevaga saab osta paar kuud kehtiva pileti. Eeldasin, et sarnaselt bussidele ja trammidele saab rongis oma pileti tempel-aparaadis registreerida (bussis ja trammis registreeritud pilet kehtib 90 minutit ning sellega võid reisida erinevaid liine kasutades, rongipilet kehtib 6 tundi). Suur oli üllatus, kui erinevaid vaguneid pidi kolades ei õnnestunud leida kohta, kus oma pilet registreerida.
Mingi hetk selgus, et pilet tuleb registreerida perroonide juures asuvates (märkamatuks jäävates) väikestes kollastes piletiaparaatides ehk siis enne rongi astumist, ma sain sellest aru juba mõnikümmend km Torinost väljas olles. Mõtlesin kontrolörile pika ja põhjaliku stoori, kuidas mul pilet registreerimata jäi (registreerimata pileti eest saab trahvi ca 40-50 eur). Hiljem kuulsin, et neid väga sinu stoori ei huvita ja ka välismaalased saavad täie rauaga trahvi. Õnneks olin Itaalias - st hommikuti kedagi väga töömeeleolus vist ei kohta (sh kontrolöre). Mul on siiani kasutada üks pilet Milaanosse. Pilet Torino-Milano maksis 12 euri.
Monza ja Milaano rongijaama vaheline transport oli hästi korraldatud. Iga 30 minuti tagant viis spetsiaalne rong F1 fänne Monzasse. Pilet edasi-tagasi 4 euri. Kohapealne info jagamine ei olnud hästi korraldatud. Kohe rongijaama juures oli sissepääs teatud tribüünidele, minu tribüün asus kahjuks raja teises otsas, mistõttu pidin alustuseks ca 5 km mööda Monza tänavaid kõmpima.
Monza linn ise on äärmiselt motospordi-hõnguline. Ringrada ümbritseb vanaaegse välimusega kiviaed, kõikjal on kõvasti rohelust. Monza linn on võrdlemisi väike ning muud peale ringraja seal eriti vaadata ei ole.
Ostsin oma pileti üks päev enne etappi. Tuleb välja, et ametlikult kodulehelt ostes tehakse viimastel päevadel allahindlusi täitmata tribüünidele kohtade müümiseks. Niiviisi sain tribüünipileti (originaalhinnaga 165 EUR) 100 EUR eest, kusjuures tavasissepääs oli 80 EUR (ilma ekraani ja istekohata).
Show ise oli võimas. Jõudsin rajale ca kell 9, nii et nägin ära nii GP2 võistluse, Porsche Supercupi kui ka F1 sõidu. Kõige rohkem elamusi pakkus F1, kuna masinad olid kiiremad ning võistlus oluliselt pikem. Kuigi kaasaegsed mootorid ei ole enam nii häälekad, on elamus siiski võimas. Sõidu lõppedes ronisin üle aedade, et teiste kümnete tuhandetega mööda rada jalutada.
Kohapealsed hinnad polnud liiga ulmelised (lennujaamadele jäävad alla). Vee sai 1 EUR eest, midagi süüa hinnaga 3-10 EUR.
Rajalt äraminek oli kohutav. Kui rongid saabusid Monzasse iga poole tunni tagant, siis nad ka lahkusid Monzast iga poole tunni tagant. Hämmastav, et korraldajad seda ära ei jaganud, et kui sõit läbi saab, siis kõik need kümned tuhanded inimesed tahavad korraga ära minna. Veetsin 2,5h järjekorras päikese käes kõrbedes, ei olnud lõbus. Eriti kui mu kõrval erakordselt ebameeldivad austraallased ja inglased äärmiselt rassistlikku, roppu ja rumalat juttu ajasid.
Torinosse jõudsin tagasi õhtul kell 21 ja sõitsin kõigis trammides ja bussides täiega jänest, sest kõik piletimüügipunktid olid tol ajal kinni. Lootsin, et itaallased ei viitsi ka õhtul pileteid kontrollida, töötas.
esmaspäev, 8. september 2014
Estonia vs Italia ja Codice Fiscale
Ei tea, kas see oli minu eelmise õhtu ülevaade Eesti elust või on Vincenzo lihtsalt ülilahke inimene, aga ta pakkus välja, et viib mind pühapäeva hommikul kell 5.30 Torino rongijaama. Tegemist oli tema ainukese vaba päevaga nädalas..
Eelmisel õhtul näitas pererahvas mulle oma lemmik-pizzakat. Lubasin arve eest hoolitseda, kuna nad on mind iga õhtu-hommik tasuta toitnud ning 13-eurose ööpäevase öömaja hinna sisse see tõenäoliselt hästi ära ei taha mahtuda. Õhtuti on suvalised tänava-pealsed pizzeriad puupüsti rahvast täis, tõenäoliselt seotud suhtelise odavusega. Pizzad on kvaliteedi poolest vähemalt samaväärsed Tartu Dolce Vita omadega, hinnad on aga mdalamad (pizzade hinnad algasid 5-st eurost ja lõppesid 9-10-ga). Ma ei jõudnud enda oma ära süüa ja hommikul oli süda ikka veel pizza suurusest paha. Joogid on aga see-eest kallimad: õlu ca 4 eurot, vesi 2 eurot.
Peale õhtusööki rääkisin neile elukorraldusest Eestis, eelkõige meie e-riigist ja asjaajamisest laiemalt. Ei ole palju öeldud, et nad olid šokeeritud. Jäi mulje, et nende jaoks oli tegemist Asimovi Robotist inspireeritud ulmejutuga, kuna see pole võimalik, et ma saan Itaalias olles hääletada, oma elukohta registreerida, pangas käia, makse deklareerida jne.
Sain sellele täna kinnitust. Itaalias korterit üürides või tihti ka hotellis tuba võttes on igaühel vaja nö Fiskaalkoodi. Kuigi ma olen püüdnud aru saada, miks ja mis see on, siis seletused on pehmelt öeldes segased. Igatahes on tegemist koodiga, mis antakse igaühele, kes tahab Itaalias lepinguid sõlmida. Selle järgi (mingil viisil kuidagi) kontrollitakse kuskil maksude laekumist (ei usu väga!). Fiskaalkoodi saamiseks tuleb täita ära blankett, mille saad kohalikust regionaalsest agentuurist. See sisuliselt asendab isikutunnistust. Ehk siis long-story-short: Itaalias tuleb taotleda isikutunnistus, aga selleks, et tehinguid teha, tuleb selle isikutunnistuse alusel taotleda fiskaalkood. Seisin täna ca 1h järjekorras, et oma passi koopia ja täidetud blankett üle anda. Sain vastu oma fiskaalkoodi, mille generaatoreid on terve internet täis (abiks hotellide broneerimisel netis).
Ma siiani ei saa aru, miks seda ei saa internetis teha. Nagu ka mitte midagi muud Itaalias. Selle kõige kõrval on Eesti absoluutne paradiis, asjaajamise mõttes vähemalt. Ma rääkisin, kuidas me Eestis dokumente allkirjastame ning näitasin neile digiallkirja, rääkisin neile, kuidas enamus inimesi räägib inglise keelt, kuidas käivitamisel on programm lastele programmeerimise õpetamiseks, kuidas Eestist tuleb Skype, kuidas me saame mõne tunniga ettevõtte asutada ning kuidas meil on terve Euroopa parim elektrilaadurite võrgustik ja igas metsas Internet. Näitasin neile mõned videod Eestist, mis näppu juhtusid:
Kõlama jäid Vincenzo sõnad: "When this come to Itali, Maria Luisa and me are died".
Olin sellel õhtul Eesti üle ülimalt uhke.
Rääkisin neile, et meil on palgad madalamad kui Skandinaavia riikides ning seetõttu paljud inimesed lähevad välismaale kehvema töö peale, kui nad Eestis saaksid ning paljud jäävad välismaale kas alatiseks või on pikka aega oma perekonnast lahus.
Vincenzo arvas selle peale, et Itaalias on perekond ja kodu nii tähtis, et isegi rasketel aegadel hoiab pere kokku. Pigem võetakse teine töökoht ja näritakse kuidagi läbi. See on midagi, mida eestlastel oleks itaallastelt õppida.
Eelmisel õhtul näitas pererahvas mulle oma lemmik-pizzakat. Lubasin arve eest hoolitseda, kuna nad on mind iga õhtu-hommik tasuta toitnud ning 13-eurose ööpäevase öömaja hinna sisse see tõenäoliselt hästi ära ei taha mahtuda. Õhtuti on suvalised tänava-pealsed pizzeriad puupüsti rahvast täis, tõenäoliselt seotud suhtelise odavusega. Pizzad on kvaliteedi poolest vähemalt samaväärsed Tartu Dolce Vita omadega, hinnad on aga mdalamad (pizzade hinnad algasid 5-st eurost ja lõppesid 9-10-ga). Ma ei jõudnud enda oma ära süüa ja hommikul oli süda ikka veel pizza suurusest paha. Joogid on aga see-eest kallimad: õlu ca 4 eurot, vesi 2 eurot.
Peale õhtusööki rääkisin neile elukorraldusest Eestis, eelkõige meie e-riigist ja asjaajamisest laiemalt. Ei ole palju öeldud, et nad olid šokeeritud. Jäi mulje, et nende jaoks oli tegemist Asimovi Robotist inspireeritud ulmejutuga, kuna see pole võimalik, et ma saan Itaalias olles hääletada, oma elukohta registreerida, pangas käia, makse deklareerida jne.
Sain sellele täna kinnitust. Itaalias korterit üürides või tihti ka hotellis tuba võttes on igaühel vaja nö Fiskaalkoodi. Kuigi ma olen püüdnud aru saada, miks ja mis see on, siis seletused on pehmelt öeldes segased. Igatahes on tegemist koodiga, mis antakse igaühele, kes tahab Itaalias lepinguid sõlmida. Selle järgi (mingil viisil kuidagi) kontrollitakse kuskil maksude laekumist (ei usu väga!). Fiskaalkoodi saamiseks tuleb täita ära blankett, mille saad kohalikust regionaalsest agentuurist. See sisuliselt asendab isikutunnistust. Ehk siis long-story-short: Itaalias tuleb taotleda isikutunnistus, aga selleks, et tehinguid teha, tuleb selle isikutunnistuse alusel taotleda fiskaalkood. Seisin täna ca 1h järjekorras, et oma passi koopia ja täidetud blankett üle anda. Sain vastu oma fiskaalkoodi, mille generaatoreid on terve internet täis (abiks hotellide broneerimisel netis).
Ma siiani ei saa aru, miks seda ei saa internetis teha. Nagu ka mitte midagi muud Itaalias. Selle kõige kõrval on Eesti absoluutne paradiis, asjaajamise mõttes vähemalt. Ma rääkisin, kuidas me Eestis dokumente allkirjastame ning näitasin neile digiallkirja, rääkisin neile, kuidas enamus inimesi räägib inglise keelt, kuidas käivitamisel on programm lastele programmeerimise õpetamiseks, kuidas Eestist tuleb Skype, kuidas me saame mõne tunniga ettevõtte asutada ning kuidas meil on terve Euroopa parim elektrilaadurite võrgustik ja igas metsas Internet. Näitasin neile mõned videod Eestist, mis näppu juhtusid:
Ja teine:
Kõlama jäid Vincenzo sõnad: "When this come to Itali, Maria Luisa and me are died".
Olin sellel õhtul Eesti üle ülimalt uhke.
Rääkisin neile, et meil on palgad madalamad kui Skandinaavia riikides ning seetõttu paljud inimesed lähevad välismaale kehvema töö peale, kui nad Eestis saaksid ning paljud jäävad välismaale kas alatiseks või on pikka aega oma perekonnast lahus.
Vincenzo arvas selle peale, et Itaalias on perekond ja kodu nii tähtis, et isegi rasketel aegadel hoiab pere kokku. Pigem võetakse teine töökoht ja näritakse kuidagi läbi. See on midagi, mida eestlastel oleks itaallastelt õppida.
reede, 5. september 2014
Esimesed päevad
Lendasin Torinosse läbi Frankfurdi ning Tallinnast otselennuga oli see võrdlemisi mugav. Torino lennujaama jõudsin kella 14 paiku. Õnneks sattusin lennujaamast välja astudes kohe ühte bussi märkama - bussipeatusest andis märku ainult üks silt ühe allmaa-aluse parkla posti otsas - "SADEM", mitte bus-stop või "transfer to town". Õnneks olin oma majutavalt pererahvalt saanud põhjalikud juhised, kus maha tulla, kuhu minna jne. Transfeer linna maksis 6,5 EUR + 2,5 EUR trammipilet, mida kontrollid ca 3 korda erinevates peatustes kontrollisid.
Leidsin majutuse läbi airbnb.com-i. Tahtsin kohe terve oma kohalviibimise (3,5 kuud) valitud kohta - õnneks pererahvas keeldus ja lubas majutada nädalakese. Nimelt ööbin nende söögitoas - hommikud algavad kell 7.15, kui Vincenzo tööle läheb ja lõppevad kell 23-ish, kui Maria Luisa lõpetab köögi koristamise. Iga nõu saab pestud, hommikusöögiks laud ette valmistatud, leivad, arvutid, telekad, riided, nõud rätikutega kaetud. Kogu protseduur võtab aega ca 1,5h.
Niisiis - õnneks! Kuigi privaatsuse puudumine on üsnagi koormav, siis pererahvaga on mul väga vedanud. See napilt 20 EUR, mida ma ööbimise eest maksan, sisaldab hommikusööki, õhtusööki, kingitusi ja kõige hindamatum - abi linnas hakkama saada. Mitte, et väga abitu oleks - Torinos ei saa ilma Itaalia keeleta väga midagi. Bussipileti ostmine on keeruline, rääkimata korteri leidmisest.
Korterit otsides on ka enamus päevi möödunud. Täna veetsin tund aega ühe pere juures Google Translate'i taga, kus vahetasime kordamööda lauseid. Tõeline tehnoloogia ime!
Kortereid pakutakse igas suuruses ja valikus. Korterite hinnad algavad ca 300-st eurost. Siinjuures pole vahet, kas üürid korteri või toa kuskil kuuetoalises. Probleem on selles, et keegi ei üüri sulle korterit kolmeks kuuks. Enamus kortereid vahendatakse agentuuride poolt - üürile lisandub 1-2 kuu üür tasuna maaklerile + maksud. Täna Google Translate'i kasutades sain jutule - diil oli 410 EUR kuus, kusjuures maksta tuleb kalendrikuudes ehk pole võimalik maksta näiteks 7-ndast septembrist 16-nda detsembrini. Nagu mu vestluspartner ütles - ega see hotell ei ole. Saime kokkuleppele 1500 EUR osas + 300 deposiiti - seda siis ühe toa eest jagatud korteris.
Koju tulles oli mures pererahvas leidnud mulle teise variandi - kokku terve korter kogu sisustusega 1000 euri pluss veidi juurde. See küll asub Torinost veidi eemal, aga mulle sobib hästi. Homme lähen vaatama ja loodan kaubale saada.
Hinnad on üldiselt kallid. Pakk piima maksab poes üle 2 euro, samas kuskilt rumeenlaste urkast saad korraliku lõunasöögi (loe: pizza) 5-6 euroga. Veinid on Eestist odavamad. Bens maksab 1,8 eurot liiter. Pererahvas ise käib turul - tegin ka sellega tutvust ja veidi Itaalia keelt puristades saab hakkama.
Eriti lahe on kõikjal tänaval asuvad cafeteriad - 1 euro eest saab mõnusa shoti kohvi koos väikese veepitsiga. Tänaval istudes naaberlaua itaalia keelset elavat vestlust kuulates ongi Itaalia tunne.
Trammiga sihtpunkti jõudes võttis Maria Luisa mind vastu, ta oli juba paar tundi oma sõbrannaga mind kohvikus oodanud. Sain siis mõlema nendega kõvasti muljetada. Maria Luisa demonstreeris oma vene keele oskust - tal on toas seintel sõnad dasvidanja ja spassiiba. Ta tavaliselt majutab lapsi, kes õpivad Itaalias - viimane oli Valgevenest, siit siis ka sõnavara.
Pole mingi probleem jalutada Torinos kümme kilomeetrit, eriti kui veidi ära eksid. Teatud osa linnast on täis tohutuid ehitisi ja kaubanduskeskusi, mis tondilossidena linna ehivad. Raske majanduslik olukord paistab kõikjalt välja. Pererahva sõnul läheb palju itaallasi põhja poole tööd otsima.
Käisin täna ka koolis. Collegio Carlo Alberto asub Torino äärelinnas Moncalieris, kus pererahva sõnul elavad kõik Juventuse jalgpallurid, eriti linna mägises osas. Kool ise on kunagise kuningliku perekonna pärand - väga suursugune maalide ja topistega täidetud hoone Moncalieri vanalinnas. Sain seal omale töölaua ja kogu kollektiiv on sõbralik ja rahvusvaheline. Saan vabalt osaleda loengutes ja teadusseminarides.
Homme plaanis korter leida (pliis!). Ülehomme sõidan Milaanosse Monza etappi vaatama.
Leidsin majutuse läbi airbnb.com-i. Tahtsin kohe terve oma kohalviibimise (3,5 kuud) valitud kohta - õnneks pererahvas keeldus ja lubas majutada nädalakese. Nimelt ööbin nende söögitoas - hommikud algavad kell 7.15, kui Vincenzo tööle läheb ja lõppevad kell 23-ish, kui Maria Luisa lõpetab köögi koristamise. Iga nõu saab pestud, hommikusöögiks laud ette valmistatud, leivad, arvutid, telekad, riided, nõud rätikutega kaetud. Kogu protseduur võtab aega ca 1,5h.
Niisiis - õnneks! Kuigi privaatsuse puudumine on üsnagi koormav, siis pererahvaga on mul väga vedanud. See napilt 20 EUR, mida ma ööbimise eest maksan, sisaldab hommikusööki, õhtusööki, kingitusi ja kõige hindamatum - abi linnas hakkama saada. Mitte, et väga abitu oleks - Torinos ei saa ilma Itaalia keeleta väga midagi. Bussipileti ostmine on keeruline, rääkimata korteri leidmisest.
Korterit otsides on ka enamus päevi möödunud. Täna veetsin tund aega ühe pere juures Google Translate'i taga, kus vahetasime kordamööda lauseid. Tõeline tehnoloogia ime!
Kortereid pakutakse igas suuruses ja valikus. Korterite hinnad algavad ca 300-st eurost. Siinjuures pole vahet, kas üürid korteri või toa kuskil kuuetoalises. Probleem on selles, et keegi ei üüri sulle korterit kolmeks kuuks. Enamus kortereid vahendatakse agentuuride poolt - üürile lisandub 1-2 kuu üür tasuna maaklerile + maksud. Täna Google Translate'i kasutades sain jutule - diil oli 410 EUR kuus, kusjuures maksta tuleb kalendrikuudes ehk pole võimalik maksta näiteks 7-ndast septembrist 16-nda detsembrini. Nagu mu vestluspartner ütles - ega see hotell ei ole. Saime kokkuleppele 1500 EUR osas + 300 deposiiti - seda siis ühe toa eest jagatud korteris.
Koju tulles oli mures pererahvas leidnud mulle teise variandi - kokku terve korter kogu sisustusega 1000 euri pluss veidi juurde. See küll asub Torinost veidi eemal, aga mulle sobib hästi. Homme lähen vaatama ja loodan kaubale saada.
Hinnad on üldiselt kallid. Pakk piima maksab poes üle 2 euro, samas kuskilt rumeenlaste urkast saad korraliku lõunasöögi (loe: pizza) 5-6 euroga. Veinid on Eestist odavamad. Bens maksab 1,8 eurot liiter. Pererahvas ise käib turul - tegin ka sellega tutvust ja veidi Itaalia keelt puristades saab hakkama.
Eriti lahe on kõikjal tänaval asuvad cafeteriad - 1 euro eest saab mõnusa shoti kohvi koos väikese veepitsiga. Tänaval istudes naaberlaua itaalia keelset elavat vestlust kuulates ongi Itaalia tunne.
Trammiga sihtpunkti jõudes võttis Maria Luisa mind vastu, ta oli juba paar tundi oma sõbrannaga mind kohvikus oodanud. Sain siis mõlema nendega kõvasti muljetada. Maria Luisa demonstreeris oma vene keele oskust - tal on toas seintel sõnad dasvidanja ja spassiiba. Ta tavaliselt majutab lapsi, kes õpivad Itaalias - viimane oli Valgevenest, siit siis ka sõnavara.
Pole mingi probleem jalutada Torinos kümme kilomeetrit, eriti kui veidi ära eksid. Teatud osa linnast on täis tohutuid ehitisi ja kaubanduskeskusi, mis tondilossidena linna ehivad. Raske majanduslik olukord paistab kõikjalt välja. Pererahva sõnul läheb palju itaallasi põhja poole tööd otsima.
Käisin täna ka koolis. Collegio Carlo Alberto asub Torino äärelinnas Moncalieris, kus pererahva sõnul elavad kõik Juventuse jalgpallurid, eriti linna mägises osas. Kool ise on kunagise kuningliku perekonna pärand - väga suursugune maalide ja topistega täidetud hoone Moncalieri vanalinnas. Sain seal omale töölaua ja kogu kollektiiv on sõbralik ja rahvusvaheline. Saan vabalt osaleda loengutes ja teadusseminarides.
Homme plaanis korter leida (pliis!). Ülehomme sõidan Milaanosse Monza etappi vaatama.
Tellimine:
Postitused (Atom)